Dissidentluse biennaal 77

Transcript

1 Dissidentluse biennaal 77

2 Dissidentluse biennaal 77 Arhiivid tõlkes Näitus Kumu kunstimuuseumis Maria-Kristiina Soomre

3 Ajaloosündmustel ongi vahel komme arhiivisügavikesse ära kaduda. See võib juhtuda erinevatel põhjustel kas on sündmus kaotanud aja jooksul aktuaalsuse, on sellega seotud inimesed või ideoloogiad sattunud põlu alla, või on tegemist keele- ja kultuuribarjääridega, millest informatsioon tõlkimata läbi ei pääse. Piirid keeleruumide ja kultuurikontekstide, veel üsna hiljuti ka tervete maailmade vahel, ei ole aga kunagi ületamatud. Kultuur, informatsioon ja ideoloogiad levivad igal juhul, kuigi enamasti mitte kadudeta. Neid kaotsiminekuid ühelt poolt tõlkevigade, teisalt tõlke käigus tehtud valikute tõttu peaks silmas pidama nii ajalugu kirja pannes kui ka aastatetaguseid sündmusi analüüsida püüdes. Tihti hakkavad tõlked ja fragmentaarsed ümberjutustused mõjutama originaali saatust, jutustama hoopis oma lugu. Õnneks on aastate Veneetsia biennaali sündmused toona tööd alustanud biennaali arhiivi ASAC poolt piinliku täpsusega dokumenteeritud ja publitseeritud põhjalikes aastaraamatutes, mille abil on igaühel võimalik faktidega tutvuda. Näitus Kumus ei olnud iseenesest Dissidentluse biennaal 77 Maria-Kristiina Soomre Näitus Dissidentluse biennaal 77 avas sarja Arhiivid tõlkes sissevaatega ühe väga konkreetse kultuurisündmuse Veneetsia biennaali egiidi all aastal korraldatud festivali Dissidentluse biennaal toimumislukku ja selle kaudu ühtlasi väga avarasse probleemideringi mitteametlikust kultuurist ja teisitimõtlejatest külma sõja aegses maailmas. Kronoloogiliselt võttes on tegemist näituse-sarja kõige uuema materjaliga, aga samas võib-olla vähemalt Eesti kultuuriruumis kõige sügavamale unustusse langenud, (kunsti)ajalooks kirjutamata jäänud peatükiga. Koostööpartnerid: Tšehhi Vabariigi Suursaatkond Eesti Vabariigis Eesti Rahvusraamatukogu Eesti Hoiuraamatukogu Eesti Kirjandusmuuseum ASAC

4 katse kolmekümne aasta taguseid sündmusi taastada, anda detailitäpset ülevaadet toimunust ja kõneldust, pigem oli see katse vaadata ühe ununenud sündmuse kaudu kultuuri ja poliitika seoseid ning ajaloolisi protsesse laiemalt ja tõlkida siinsesse kultuuriruumi tagasi üks meid nii lähedalt puudutanud teemadering aasta Dissidentluse biennaali otsene side Eestiga piirdub küll biennaali kunstinäitusel Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk eksponeeritud nelja Ülo Soosteri maaliga, kuid festivalil käsitletud teemad on kindlasti ka meie kontekstis asjakohased. Dissidentluse biennaal oli poliitiliselt laetud kultuurideülese tõlkeprotsessi kõnekas näide. See oli katse teadvustada ja mõtestada Ida-Euroopa dissidentlikku kultuuri Läänes. Kõlab ju iseenesest lihtsalt, samas hargneb lähemalt vaadeldes siit lõputult teemaarendusi, valgustub välja taustsüsteeme. Alates Itaalia kohalikust ja laiemalt Euroopa poliitilisest ajaloost, idabloki mitteametliku kultuuri institutsionaliseerimisest Läänes ja Lääne kaudu, kuni meie tänase ajaloopildini, mida samuti enda jaoks kolmandate mäletajate kaudu tagasi tõlgime. Niisugune seoseniidistik laotuski ühe võimaliku skeemina, arhiiviekskursina, Kumus toimunud näitusele laiali. Kommentaaride, laienduste ja teemaarendustena toimusid näituse raames seminarid ja kohtumised, seoseid pakkusid ka Kumu sügiskonverentsid kunsti- ( Erinevad modernismid, erinevad avangardid ) ja filmiajaloost ( Via Transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst ) ning filmiprogramm. Kolmekümne aasta tagune sündmus asetus näitusel ajaloolisse koordinaatteljestikku, kultuurilisse ja poliitilisse raami, aga ka reaalsete mälestuste filtrisse, arhiiv sai uue kuue. Veneetsia biennaal on kunstimaailmas väga oluline, vana ja väärikas institutsioon, mis ei ole küll kunagi põhjustanud revolutsioonilisi Näitusevaade Foto: Stanislav Stepaško 3

5 kunstimuutusi, on aga alati olnud keskne kaasaegse kunsti rahvusvaheline foorum. Tegemist on tegelikult laiapõhjalise organisatsiooniga, mille korraldada on ka näiteks Veneetsia filmifestival, kaasaegse muusika festival jpm. Kujutavale kunstile, filmile, muusikale ja teatrile lisaks on biennaali tegevusalade sekka tulnud aja jooksul veel tants ja arhitektuur, kuid kolmkümmend aastat tagasi olid just esimesena nimetatud valdkonnad Dissidentluse biennaali programmi kandvad lülid. Neile lisandusid veel ühiskonnateadlaste, ajaloolaste, kirjandusuurijate, reaalteadlaste ja usuinimeste korraldatud teoreetilised sektsioonid aastate rahvusvahelist olustikku tundes ei tule sellise sündmuse toimumine ilmselt liigse üllatusena oli ju idabloki teisitimõtlejate ja inimõiguste küsimus eriti aasta Helsingi lepete järgses õhustikus Ida-Lääne suhete üks peateema, nagu ei tule üllatusena ka fakt, et biennaali toimumine oli provokatiivse teemapüstituse tõttu viimse hetkeni kahtluse all. Juba aasta märtsis, pärast ametlikku pressikonverentsi, kus teatati Veneetsia biennaali kavast korraldada kultuurifestival, mis keskenduks dissidentlusele Nõukogude Liidus ja idabloki maades, esitas Nõukogude Liidu saadik Roomas protesti Itaalia välisministeeriumile: Nõukogude Liit ja teised Varssavi pakti maad on sellele plaanile resoluutselt vastu. Jutt oli lühike: Meil on ju palju põhjusi, kaasa arvatud kaubandus, et säilitada sõbralikke suhteid, kas pole? 1 Itaalia valitsus oli raskes seisus. Idee korraldada Ida-Euroopa mitteametlikule kultuurile pühendatud biennaal ei sündinud tühjalt kohalt aasta protestide järel põhjalikult reformitud Veneetsia biennaal oli alustanud uue, teemanäitustel põhineva, sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivse strateegiaga aastal toimus solidaarsusbiennaal Tšiilile, mis kritiseeris teravalt USA osalust sealses riigipöördes. Samuti oli käsitletud Hispaania kultuuri olukorda diktatuuri tingimustes. Dissidentlik kultuur Ida-Euroo- Näitusevaade Foto: Stanislav Stepaško Furio Colmbo, Italy: The Politics of Culture. The New York Review of Books,

6 pas oli selles kontekstis loomulik huviobjekt. See ei tundunud siiski nii loomulik, veel vähem hädavajalik, kõigile Itaalia valitsusametnikele. Tagantjärele on raske hinnata, kui rõõmsalt võtsid selle uudise vastu suuruselt teise valitsuspartei, Itaalia kommunistide liidrid, kelle eurokommunismi ning NSVList sõltumatust kuulutava retoorika taustal kõlas nendel kuudel ka palju teravamaid noote biennaali institutsiooni suunas. Igal juhul ei suutnud parlament tol aastal kuude kaupa vastu võtta seadusparandust, mis kindlustanuks Veneetsia biennaali eelarve. Biennaali president Carlo Ripa di Meana ähvardas tagasi astuda, festivali üritused lükati edasi traditsiooniliselt suveajalt aasta lõppu. Nagu biennaali kunstinäituse kuraator Enrico Crispolti Kumule antud intervjuus meenutab, oli ka korraldajate ridades lahkarvamusi selle suhtes, kuidas täpselt käsitletavaid kultuurinähtusi määratleda. Oli ju Ida-Euroopa mitteametlik kultuur valdavalt apoliitiline, põranda alla surutud mitte poliitiliste, vaid pigem laiemas mõttes esteetiliste veendumuste tõttu (kui mitte käsitleda eeldust loominguvabadusele poliitilise seisukohavõtuna) ning selle käsitlemine poliitilises kontekstis mõjus paljude jaoks kultuuri instrumentaliseerimisena. Lõpuks erimeelsused lahendati, ka valitsus võttis biennaali eelarve vastu ja Dissidentluse biennaal võis teisipäeval, 15. novembril alata. Loomulikult boikoteerisid Nõukogude Liit ja tema satelliitriigid biennaali üritusi ja ettevalmistusi kõigi võimalike vahenditega. Raudse eesriide tagant Veneetsiasse kutsutud esinejatest ei jõudnud kohale keegi. See-eest oli kohal arvukalt juba Läände emigreerunud mitteametliku kultuuri esindajaid. Läänemaailma dissidentluse huvilistest olid esindatud peamiselt itaalia, prantsuse, saksa ja briti kultuuritegelased, slavofiilid ning sovetoloogid. 31 päeva jooksul toimus seitse rahvusvahelist konverentsi, kolm näitust, lõputu hulk kont- Näitusevaade Foto: Andres Amos 4

7 serte ja filmiseansse, avalikke debatte ning seminare. Kokku külastas Dissidentluse biennaali üritusi inimest, esines 350 kultuuritegelast ja õpetlast kokku 24 riigist. 2 Ida-Euroopa kultuurist said Dissidentluse biennaalil osalejad päris põhjaliku ülevaate. Kõige mahukam oli ilmselt biennaali filmiprogramm kokku näidati üle viiekümne filmi, neist ligi pooled Tšehhoslovakkia päritolu ja veerand Nõukogude Liidu toodang, tegemist rohkem või vähem alternatiivsete kunstiliste filmidega, millest mitmed kodumaal keelatud. Populaarne oli ka biennaali muusikaline programm, mis koosnes protestilaulikute kontsertidest ning avangardmuusika esitustest. Samizdat i-fenomeni lahkas põhjalik ja informatiivne näitus Correri muuseumis, mis lisaks paberkandjatele andis ülevaate ka ajalooliste sündmuste amatöör-ülesvõtetest. Näitus Uus kunst Nõukogude liidust. Mitteametlik vaatenurk pakkus väidetavalt mahukaima ülevaate põrandaalusest nõukogude kunstist, mis seni Läänes korraldatud. Algselt oli kuraatoritel kavas koostada näitus kogu Ida-Euroopa avangardkunstist, kuid seoses idabloki boikotiga tuli piirduda Lääne kogudes leiduva kunsti ja dokumentatsioonidega ning seega keskenduti nõukogude, peamiselt Moskva põrandaalusele kunstile. Kuraatorid Enrico Crispolti ja Gabriella Moncada vältisid programmiliselt näituse pealkirjas mõistet dissidentlus, rõhutades sellega, et tegemist on avangardkunstiga, mis elab omas maailmas ja oma reeglite järgi ning mille valikul ei ole poliitilised argumendid olulised. Kuraator Crispolti sõnul on raske anda sisu mõistele kultuuriline dissidentlus, kuid veel raskem on teha seda kujutava kunsti kontekstis, mis on oma väljaütlemistes kahtlemata palju vähem poliitiline, kui näiteks kirjandus seda võib olla. Tema arvates on märksa huvitavam käsitleda tervikut avangardkunsti maailma tema paljususes, sise- Il dissenso culturale. La Biennale di Venezia. A cura dell archivio storico delle arti contemporanee. Annuario 1978: Eventi del Veneetsia, 1978, lk 529. Näitusevaade Foto: Anton Kooviti erakogu

8 pingete ja dialektikate rohkuses, reaalsetes vastasseisudes sealpool bürokraatlikke ja poliitilisi piire ning raame, kui näha selles keelatud, opositsioonilist, emigreerunud kunsti. 3 Näituse eesmärk oli seega välja tuua just võimalikult erinevaid kunstnikupositsioone, mis mitteametlikus nõukogude kunstis eksisteerisid, rõhutada nende erinevusi Lääne avangardide otsingutest ning samas leida ka viimaste mõjutusi. Näituse avamisega kaasnes konverents Ida-Euroopa avangardid ja neo-avangardid, kus sõna võtsid teiste seas ka emigreerunud kunstikoguja Aleksander Gleser, kriitik Igor Golomstock, kunstnikud Ernst Neizvestnõi, Lev Nussberg ja Aleksandr Melamid. Mitteametliku nõukogude kunsti näitusi oli läänes tegelikult toimunud juba aastate keskpaigast alates, kõik erineval teel Nõukogude Liidust välja smugeldatud teostest meenutagem kas või Eesti graafikute legendaarseid osalemisi näitustel posti teel saadetud teostega või traditsioonilisemaid, kunstihuviliste diplomaatide abil sisse töötatud kanaleid. Igal juhul oli aastatel Euroopa asjassepühendunud professionaalidel olemas mõningane teadmine raudse eesriide tagusest avangardist, vähemalt teadmine, et mitteametlik kunst idablokis tõepoolest eksisteerib aastate teisel poolel jõudsid valitud (noored) autorid juba osalemiseni nõukogude kunsti ametlikel ülevaatenäitustel. Samal ajal, seoses teiselt poolt massilise emigratsiooniga ja põrandaaluse kunsti brändistamisega Läänes, oli ka mitteametliku nõukogude kunsti näituseprogramm kümnendi lõpuaastatel eriti tihe. Niisiis Veneetsia näitus oli mõnes mõttes vaid üks paljudest omalaadsetest. Miks siis üldse nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, pöörata tähelepanu sellele ühele, kultuuriloos ja seda enam kunstiajaloos tänaseks täiesti unustatud sündmusele? Esiteks muidugi just seetõttu, et sellest biennaalist teatakse väljas- Enrico Cristpolti, Una mostra non ufficiale della nuova arte sovietica. La nuova arte sovietica. Una prospettiva non ufficiale. La Biennale di Venezia, Marsilio Editori 1977, lk 16. Näitusevaade Foto: Andres Amos 5

9 pool Itaaliat üsna vähe, info on jäänud itaaliakeelsesse kultuuriruumi pidama (ja piirdunud sealgi kitsa erialaringiga). Teiseks, Dissidentluse biennaal ja sellele eelnenud teised poliitilised näitused, näiteks aasta Vabadus Tšiilile!, kajastavad Veneetsia biennaali ajaloo üht aktiivsemat etappi, mil institutsioon tegi läbi suuri muutusi. Nimetatud sündmused ei olnud nimelt biennaalid traditsioonilises mõttes. Nii Dissidentluse biennaal kui ka teised sarnased üritused aastate keskel olid kunstibiennaalide vaheaastatel toimunud sotsiaalse alatooniga temaatilised kuraatoriprojektid, mis püüdsid anda sõna poliitiliselt allasurututele, riikidele ja nähtustele väljaspool ametlikku kultuurivahetust ja rahvuspaviljone, samuti oli neil laiem valdkondade-ülene haare. Seega on üritusel oma kindel institutsiooniajalooline roll. Kolmandaks, oma totaalsuses (temaatiliste konverentside, näituste, kontsertide, kirjandusõhtute ja filmiprogrammi kaudu analüüsiti kindlasti väga suurt osa mitteametlikuna käsitletavast idabloki, põhiliselt nõukogude ja Tšehhoslovakkia kultuurist) on see üritus väga kõnekas näide külma sõja aegsest Lääne huvist raudse eesriide taga toimuva vastu, dissidentluse diskursusest, nagu seda toona loodi. Tegu oli kahtlemata ühe mastaapsemaga sellelaadsete ürituste seas. Dissidentluse biennaal peegeldas aga kindlasti ka oma aega: enamgi veel kui külma sõja aegseid Ida-Lääne pingeid, illustreeris see Itaalia sisepoliitilisi võimusuhteid. Seega tuleks sündmuste paremaks mõistmiseks vahetada kindlasti vaatenurka ning vaadelda legendiks muutuma kippuvate kultuurikangelastegude kõrval ka nende toimumise pragmaatilisemat konteksti. Mõistmaks Veneetsias toimunud dissidentluse biennaali, peame pisutki tundma Itaalia poliitilist ajalugu: probleeme vasak-paremteljel, rahutute seitsmekümnendate tausta, kristlike demokraatide alatist suurt edu teiste poliitiliste jõudude ees ning selle tagamaid, sotsialis- Näitusevaade Foto: Andres Amos

10 tide ja kommunistide omavahelist konkurentsi, lähenemispoliitikat kommunistide ja kristlike demokraatide vahel jne. Nagu tõdes biennaali kunstinäitust arvustanud Ameerika Ühendriikide kriitik: See, et aasta biennaali ettevõtmised koondatakse poliitilise agenda alla, on ootuspärane riigis, kus rohigi ei kasva ilma, et selle poliitilist tähendust luubi alla ei võetaks. 4 Sama loomulik oli muidugi ka see, et sotsialismileer Nõukogude Liidu juhtimisel biennaali ettevõtmisi boikoteeris ja aktiivset vastupropagandat tegi. Niisiis mitte poliitiline kultuur, küll aga kultuur kui poliitika. Kumu näituse avamisel tutvustasid aasta poliitilisi sündmusi Itaalias ning nende tagamaid kultuuriuurija Daniele Monticelli ja politoloog Oudekki Loone, kelle loengu videosalvestust võis hiljem ka näitusel vaadata. Oudekki Loone kirjutas põhjaliku seda teemat avava artikli Kuumad seitsmekümnendad Itaalias ka ajalehe Sirp Dissidentluse-erisse, mis ilmus 14. septembril Dissidentlus oli loomulikult üdini provokatiivne teemapüstitus Veneetsia biennaali juhtkonna poolt, täpsemalt biennaali direktori Carlo Ripa di Meana poolt, seda niisiis teadliku poliitilise programmina. Ühisjooneks kõigil biennaali raames toimunud konverentsidel ja seminaridel saigi vaidlus dissidentluse mõiste, mitteametliku ja ametliku kultuuri piiride ning nende poliitilise tähenduse üle. Külma sõja tingimustes, ja eriti pärast Helsingi leppe allkirjastamist aastal, oli inimõiguste teema kujunenud muuhulgas põhiliseks Ida-Lääne vaheliseks propagandaargumendiks ning termin dissidentlus omandanud infosõja käigus väga terava poliitilise värvingu. Ühelt poolt küsiti, kas idabloki maades loodud kultuuri puhul saab üldse rääkida dissidentlikust kultuurist, sest pigem oli enamikul juhtudel tegemist kriitiliste teostega, n-ö ridade vahele kirjutatuga, kuid dissidentlus Leslie D Bruning, Venice Biennale 77: Politics Italian Style. Art in America, märts/ aprill 1978, lk 12. 6

11 väljendub peamiselt otseses poliitilises tegevuses. Samas tõdeti, et kultuuritegijate probleemid raudse eesriide taga on tihti palju keerulisemad kui sõna- ja mõttevabaduse piiramine, teisitimõtlejate seas on palju väga erinevate tõekspidamistega isiksusi, ühisjooni pelgalt vastandumise tõttu totalitaarsele režiimile on seetõttu raske välja tuua. Poola filosoof Leszek Kołakowski võttis dissidentluse-mõiste kriitika kokku järgmiselt: Mida tähendab dissidentlus? Kui see sõna viitab isikutele, kes ei usu ametlikku ideoloogiat, mõtlevad võimust väljaspool, võiks see käia pea kõigi sotsialismimaade elanike kohta. Teisalt, iga loomeakt on juba olemuselt dissidentlik suhtes olemasoleva reaalsusega. 5 Vaidluste käigus jõuti järeldusele, et dissidentlust ei peaks mingil juhul käsitlema kui üksnes poliitilist positsiooni, eelkõige on see moraalne valik. Ehk siis ei ole mõtet luua riigikukutajate hierarhiaid, rääkida dissidentlusest hinnangulise kriteeriumina, analüüsimata nende valikute konteksti. Olulisimaks lugesid sündmusel osalejad aga lõppkokkuvõttes fakti, et hoolimata tõsiasjast, et ükski kutsutud raudse eesriide taga elavatest teisitimõtlejatest üritustel osaleda ei saanud, oli Veneetsias lisaks Euroopa nõukogude kultuuri uurijatele, filosoofidele ja aktivistidele kohal siiski täiesti kordumatult palju emigreerunud dissidente Ida-Euroopast, kelle vahetud selgitused aitasid kujundada pilti dissidentluse reaalsest olukorrast. Tõsiasi, et kohtuti, et neil teemadel kõneldi, kaalus paljude jaoks üles selle, mida täpselt öeldi. 6 Kõigil biennaali alaseminaridel pöörati tähelepanu vangistuses viibivatele kolleegidele ning koostati rida dokumente nii samal ajal Belgradis toimunud Helsingi lepete jätkukohtumisele kui ka riikide valitsustele poliitvangide vabastamiseks. Sümboolseks kujunes biennaali avaseminaril lindilt esitatud nõukogude dissident Andrei Sahharovi tervitus. Ta rõhutas igasuguse vaba mõtlemise ning avaliku arutelu tähtsust, tuues välja sotsialismimaade Il dissenso culturale La Biennale di Venezia. A cura dell archivio storico delle arti contemporanee. Annuario 1978: Eventi del Veneetsia, 1978, lk 532. David Hughes, Art versus Politics at the Venice Biennale. New York Times,

12 ühiskonna suurima probleemina sõna- ja loomevabaduse piiramise ning teisitimõtlejate diskrimineerimise, selle kõrval ühiskonda tasapisi hävitava laialtlevinud anti-intellektualismi ja äralõigatuse maailmakultuurist. 7 Itaalia näitekirjanik Dario Fo rõhutas aga biennaali teatriseminaril, et ka Lääne ühiskond ei esinda kaugeltki ideaalset demokraatiat tsensuur tema teostele on olnud kahel pool raudset eesriiet märkimisväärselt sarnane: hirm satiiri ees kipub olema omane igale võimule. 8 Räägiti ka loojate enesetsensuurist, mis võimu hirmuvahenditega paljudele peale surutud. See nähtus ei kajastu kohtuprotsesside või keelamiste statistikas, on oma olemuselt aga võibolla veelgi traagilisem. Dissidentluse biennaali raames toimus rida kontserte nii klassikalise, avangardmuusika kui ka protestilaulikute loomingust, Veneetsias olid isiklikult kohal mitmed autorid ja väga populaarseks kujunesid kolm autoriõhtut koondpealkirjaga Dissidentluse laulud. 28. novembril 1977 Ateneo Veneto saalis üles astunud Tšehhi protestilauliku Karel Kryli ( ) heliplaat Vennake, sulge värav oli ka Kumus toimunud näituse helitaustaks, üheks vähestest detailidest, mis aastakümnete tagust õhustikku reaalselt edasi kandsid. Dissidentluse biennaali kriitikud tõid omal ajal Kryli romantilises, hingestatud ja intiimses esinemises välja paralleeli pigem kaasaegsete Lääne eakaaslastest muusikutega kui traditsiooniliste võitlevate protestilaulikutega Ida-Euroopas. Kryl eelistas ka ise mitte identifitseerida end dissidentidega. Teised dissidentluse laulude esitajad Veneetsias olid Aleksandr Galitš (Ginzburg) ( ), kelle kontsert 3. detsembril oli ääretult menukas, aga jäi kahjuks autori viimaseks avalikuks esinemiseks, ning Wolf Biermann (1936) Ida-Saksa dissident ja protestilaulik, kes kontserdile eelnenud pressikonverentsil selgitas oma vaateid, öeldes, Il dissenso culturale La Biennale di Venezia. A cura dell archivio storico delle arti contemporanee. Annuario 1978: Eventi del Veneetsia, 1978, lk 530. Samas. Näitusevaade Foto: Stanislav Stepaško 7

13 et tema kriitika tuleb armastusest, mitte vihast vasakpoolse maailmavaate vastu. Ta tõdes, et pahatihti on Ida-Euroopa dissidendid Lääne vasakpoolsete seas tõrjutud, samas kui parempoolsed poliitikud kasutavad nende tegevust meeleldi ära, paljud dissidendid esindavad aga hoolimata vastuoludest kodumaal pigem just sotsialistlikku maailmavaadet. Kuivõrd näitus Kumus liigitus n-ö arhiivinäituseks ka formaadilt, ei teinud autorid omaette eesmärgiks võimalikult suures mahus autentse visuaalse materjali või aastal Veneetsias eksponeeritud kunstiteoste taasesitamist. Ühelt poolt oleks täielik rekonstruktsioon isegi ainult konkreetse kunstinäituse raames võimatu, teiselt poolt, keskendudes arhiivide tõlkeproblemaatikale, oli näituse koostajate pilk kahtlemata konkreetsetest sündmustest avaram. Nii saigi seekordsel näitusel eksponeeritud vaid kolm sümboltähendusega kunstiteost, millel kõigil puudus otsene seos aasta dissidentluse biennaaliga, kaudne, sisuline seos oli aga seda jõulisem. Gordon Matta-Clark i video The Wall dokumenteerib ameerika kunstniku aktsiooni Berliini müüri ääres aastal. Olles saabunud Lääne-Berliini näituse Soho Berliinis esinejana, oli kunstnikul kindel kavatsus lasta õhku osa kurikuulsast müürist. Matta-Clark piirdus pärast korraldajate õnnestunud katset veenda teda sellest plaanist loobuma lõpuks vaid irooniliste kommertsplakatite kleepimisega müürile ning kriitiliste grafititega nagu Made in USA ja From USSR mit love. On ilmselt liigne selgitada, et see video tähistas ühtaegu kõike seda, mida Veneetsias vaatluse all olnud dissidentlik kultuur ei olnud, ning samas nii füüsilist kui ka ideelist lähedust selle müstilise mitteametliku kultuuriga teispool sedasama müüri. Teised kaks näitusel eksponeeritud teost kujundasid tänase publiku jaoks mõtteliselt teise äärmuse kunstilise vabaduse kujutletaval teljel. Evald Okas ja Alo Hoidre kuulusid Gordon Matta-Clark. The Wall Kaader videost

14 Nõukogude Eesti ametliku kunsti tippude hulka, kellele muu hulgas sai osaks privileeg külastada aastatel Veneetsia biennaali. Nendest näitusemuljetest on kummalgi autoril valminud graafiline leht: Okasel Kunstinäitusel (1962, kuivnõel, akvatinta), Hoidrel Veneetsia biennaalil (1964, litosöövitus) teosed, mis ühelt poolt kandsid endas propagandistlikku kriitilist vaadet nähtule, teisalt siiski dokumenteerisid, vaat et mütologiseerisid abstraktse kunsti näiteid. Lisaks nimetatud kunstiteostele ja helitaustale avanes näituse külastajale teksti kaudu edasi antud näituse põhinarratiiv ja dissidentlusega otseselt või kaudselt seotud sündmusi kajastav ajatelg, näituse lugemisnurka oli kogutud materjale Veneetsias toimunust, selle eel- ja järelkajasid ajakirjandusest, aasta nõukogude ajalehti (Pravda, Sirp ja Vasar, Izvestija, Literaturnaja Gazeta), Eesti samizdat e, nõukogude mitteametlikku kunsti ja avangardi käsitlevat teoreetilist kirjandust ja näitusekatalooge. Lühikeste elulootahvlite kaudu oli esile tõstetud kümmekond nõukogude ja sotsialismibloki teisitimõtlejat ja mitteametliku kultuuri esindajat, kes kõik ühel või teisel moel Dissidentluse biennaaliga seotud. Näituse seminariruumis toimus kokku kolm mõttevahetust dissidentlusest ning kunstist ja poliitikast. Eksponeeritud oli ka väljavõte videointervjuust näituse Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk kuraatori Enrico Crispoltiga, mis on kirjalikul kujul avaldatud ka käesoleval leheküljel. Evald Okas. Kunstinäitusel Kuivnõel, akvatinta Eesti Kunstimuuseum 8

15 Loe edasi: 2. Intervjuu Enrico Crispoltiga Dissidentluse biennaal 77 raames toimunud näituse Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk kuraator 3. Teisitimõtlemisseiklus kanalite vahel Väljavõte ajalehest Sirp ja Vasar, 51 (1774), 23. detsember 1977 Alo Hoidre. Veneetsia biennaalil Litosöövitus Eesti Kunstimuuseum Э